|
45/I pataljoni
ülemateks olid Hauptsturmführer Harald Riipalu (17.02 ülendati
Sturmbannführer'iks) - oli kuni 04.1944. Järgmisena tuli
Hauptsturmführer Paul Maitla, kes sai 24.08.1944 Kambja lähedal
haavata.
Peale teda oli pataljoni ülema kohusetäitja Hauptsturmführer
Richard Riitsaar.
Esimese eshelonina
alustas Neveli rindelt sõitu Eestisse 45/I. Pataljoni lihtsõduritel polnud
aimugi, kuhu sõidetakse. Kui pataljoniülema mootorratas laeti
raudteeplatvormile siis oletas keegi nupukam sõdur, et see pandi kindlasti
nii et vedurist tulev suits sellele sõidu ajal peale ei tuleks. Sellest
oletusest lähtudes võis arvata, et sõidu suund on Eesti poole.
Pealelaadimine toimus 08.,09 või 10.02 Polozkis. 45 rügemendi I pataljoniga
samas eshelonis sõitsid pataljoni käsutusse antud 45. rügemendi 13.
kompaniist üks rühm, 45. rügemendi 14. kompaniist I rühm ja mingi osa
Flak Abteilung'ist. Pealelaadimise kuupäeva ei ole õnnestunud kindlaks
teha, on aga kindel et Eestisse jõuti 11.02. Üks Valgevenes Drissas
täienduseks tulnud mees (Roland Maurer, kes sattus õhutõrje 3,7 cm
patareisse) väidab, et eshelon Riipalu pataljoniga peatus ja võttis neid,
paarikümmet täiendumeest peale 07.02 õhtul. Samas rongis on sõitnud aga
mehi, kes on kindlad et sõit ei kestnud üle ühe öö. Järelikult pidi Polzkist
sõitma hakatama 10.02.
11.02 hommikuks oli eshelon Valgas. Kas Valgas või kusagil Valga ja Tartu
vahel võeti rongi peale 45/I'le täienduseks mõeldud 200 1925. aastakäigu
mobiliseeritut. Ennelõunal jõuti Tartusse, kus üksused võeti rongilt maha
edasisaatmiseks Peipsi ja Lämmijärve äärde. Sama päeva varahommikul olid
venelased vallutanud Piirisaare ning oli selge, et nad proovivad sealt
varsti järve läänekaldale tungida. Vallutatud Piirisaarel mõrvasid venelased
seal kõik leitud elanikud, võllana kasutasid punasõdurid kaevuvinna.
Esimesena lahkus Tartust koos pataljoni ülem Riipaluga jalgsimarsil 4.
kompanii. Öösel jõudsid 4. kompaniile järele veoautod. Tee, mis oli täis
tuisanud, oli vahepeal puhastatud. 45. rügemendi laskurkompaniid (1. - 3.)
aga lahkusid Tartust jalgsimarsil alles öösel vastu 12'ndat ning tegid öösel
peatuse Võnnus.
Järgmiseks hommikuks, 12.02, jõudis 45/4. kompanii Mehikoormasse, kus saadi
käsk asuda kaitsele. 45/4. kompanii võitlejad jätsid 2 raskekuulipildujat
tuletorni juurde varupositsioonile ning ülejäänud relvad viisid nad üle
järve Kozakovtsõ ja teiste vene külade ette nõrgalt mehitatud sakslaste
sillapeale. Varsti pärast positsioonile asumist ründasid venelased suurte
jõududega 4. kompanii positsioone, rünnak kestis järjest 10 tundi. Toetuseks
oli 45/4. kompaniile paar 2 cm õhutõrjekahurit ning Mehikoormas paiknenud
42. Politseipataljoni 2. kompanii, mille põhiülesandeks oli senini olnud
õhkida jäävabaks veeriba piki Lämmijärve ning paigaldada traattõkkeid.
Õhtuhämaruses tulid viimased ründajate ahelikud, mis koosnesid naistest.
Ilmselt oli ründava vene üksuse mehed päeva jooksul otsa saanud. Sellega oli
Mehikoormas kord põhiliselt 45/4. kompanii poolt jalule seatud ning terve
vene diviis hävitatud.
Järgmisel keskpäeval, 13.02, viidi 4. kompanii veoautodel Meerapalusse. Juba
pärastlõunal olid väiksemad venelaste üksused tulnud järve läänekaldale,kus
kompasid arglikult meie jõudusid. Näiteks olid kuus 45/4. kompanii
raskekuulipildurit kompanii suuruse venelaste üksusega tulevahetusse
sattunud, jutustas Grenadier Heino Tammemäe, ning nad pidid
tegelikust suurema üksuse mulje jätmiseks mõnda aega jooksma pikki vahemaid,
et erinevatest kohtadest üksikuid laske tulistada. Ühele rühma liikmetest,
kes saadeti abi kutsuma, öeldi et abi pole kuskilt võtta. Sellele päevale
järgnenud ööl, 13. vastu 14'ndat, vallutasid venelased kella 4 paiku
Meerapalu ja Pedaspää. Rannakülasid kaitsma pidanud saksa õhutõrjeüksus oli
venelaste rünnaku alguses jalga lasknud ning jätnud venelastele kõik kaheksa
kahurit. Esimeseks tõkkeks oli vaenlasele 2 km lõuna pool, Saksa talu juures
olnud 33. Politseipataljoni 2. kompanii. Pisut hiljem, samuti 14.02
varahommikul, jõudsid kohale jalgsi tulnud 45/I laskurkompaniid (Tartust
Meerapallu oli 80 km). 45/4. kompanii meestele oli suureks kergenduseks kui
nad kuulsid lähenevat rasket marsisammu ning said teada, et lõpuks saabuvad
kauaoodatud kolm laskurkompaniid. Eelmise päeva, 13.02 õhtul, olid end
positsioonile seadnud Eesti Diviisi õhutõrjekahurid ning 3,7 cm Flak'id
küttisid nüüd edukalt Piirisaarelt Meerapalusse varustust vedavaid venelaste
regesid.
45. rügemendi 1., 2. ja 3. kompanii paigutati Meerapalu juures
positsioonidele, kus olid juba ees ootamas 45/4. kompanii ning senini
Meerapalus rindel olnud 33. Eesti Politseipataljoni 2. kompanii, 42. Eesti
Politseipataljoni 2. kompanii leitnant Arnold Pesti juhtimisel, Omakaitse
üksused ning üks saksa õhutõrjepatarei. 45. rügemendi 1., 2. ja 3.kompanii
paigutati nii, et venelaste võimalikud edasitungimise suunad said
riivistatud. Selleks kulus 14.02.
15.02 varahommikul, pisut ennem kui pidi algama rünnak, valmistasid
venelased üllatuse. Nad ründasid ise riivistusüksusi Meerapalust läänes.
Õhutõrjekahurid hävitasid pealetungijad ilma, et rünnakuvalmis grenaderid
saanuks sekkuda. Kuid samal ajal vallutas venelaste umbes pataljonisuurune
üksus Jõepera küla. Seega tuli alustada võitlust kahes rindelõigus.
Pataljoni ülem Riipalu saatis Jõeperasse kiirmarsil 45/1. kompanii. Kell 8
alustas see rünnakut põhjast, toetatuna Eesti Diviisi õhutõrjekahurite
tulest. Peagi alustas rünnakut lõunast 11. Ida-Preisi diviisi väike, kuid
kõrge moraaliga üksus ning pisut peale kella 9't olid probleemid Jõeperas
lahendatud. Samal ajal puhastas 45/2. kompanii Saksa talu lähedal Meerapalu
esise metsa venelastest ning positsioonidele asuti otse asula ette.
Jõeperast saabus tagasi 45/1. kompanii, samuti tuli üldrünnaku
lähtepositsioonile 11. Ida-Preisi diviisi Jõepera lahingus osalenud grupp.
Rünnakuks olid valmis ka Eesti Politseipataljonide ning Omakaitse osad. Kell
12.55 ründasid Stukad Meerapalu. Kell 13.25 algas üldrünnak Meerapalule ja
Pedaspääle, mida kombineeritud rünnakus toetasid veel kord 21 Stukat. Kella
17'neks hävitati vaenlane Meerapalus, pisut hiljem langes ka Pedaspää.
Venelased olid Peipsi läänekaldalt minema löödud ning Eesti Diviis oli
löönud esimese lahingu kodumaa pinnal! (Teistel andmetel vallutati Pedaspää
alles 16.02 hommikuks).
Riipalu komandopunkt asus Mehikoorma ja Meerapalu lahingute ajal Saksa
talus. Nende lahingute tulemusena kaotas Eesti Diviis 9 meest langenutena ja
üle 30 haavatutena. Omakaitse ja Politseipataljonide haudade rida kujunes
märksa pikemaks. Üks langenuist oli 33. Eesti Politseipataljoni 2. kompanii
ülem A.Nordmaa.
Kõik venelaste poolt vallutatud rannakülad vabastati põhiliselt eesti
üksuste poolt, kuid saksa ülemjuhatus teatas, et “kaks päeva kestnud
lahingute tulemusena murti täna Peipsi rannikul Meerapalus üle Peipsi Eesti
pinnale tunginud punaväe üksuste viimane vastupanu. Koos meie grenaderidega
võitlesid ka mõned eesti üksused”.
Sakslased said tervelt tagasi oma kõik oma 8 õhutõrjekahurit, lisaks saadi
veel venelastelt sõjasaagiks 16 mitmesugust kahurit, 24 raskekuulipildujat
ning hulgaliselt püsse ja sidevahendeid.
Järgmisel hommikul, 16.02, viidi 45/I veoautodega Tartusse, motoriseeritud
Eesti Diviisi õhutõrje ja tankitõrje üksused aga sõitsid Jõhvi kaudu Narwa
rindele. 45/I pataljonile järgnesid kaks või kolm päeva puhkust Tartus, kus
pataljon oli majutatud Treffneri gümnaasiumisse. Tartust sõideti veoautodel
läbi Mustvee Toila metsalaagrisse, kuhu jõuti 20.02 õhtul. Alles Toilas
jaotati 200 täienduseks tulnud meest pataljonis laiali. Vist märtsi teisel
poolel sai 45/I täienduseks pärast Sirgala lahingut likvideeritud Fischeri
pataljoni mehi.
Alates 21./22.02 vahelisest ööst asus 45/I Olgino mõisa ja Peeterristi
ruumis, kust 24.02 asuti lähtepositsioonile Narwa-Tallinn maanteest pisut
põhja pool. Sealt alustati liikumist jõe suunas. 45/I vahetas välja seni
selles lõigus rindel olnud 45/II, mis oli selleks ajaks jõudnud tagasi
lähtealusele, kust mõne päeva eest rünnakuid alustati. Selja taha jäi
Tallinn-Narwa maantee, kust oli vaenlaseni umbes 1 km. Ülevõetud rindelõik
algas Vaasa ja Vepsküla vaheliselt alalt ja ulatus kuni Narwa linnast umbes
kolmveerand kilomeetri kaugusele. Sinna, ühe purustatud talu hoovi, tuli
lõunapoolseima Eesti Diviisi üksusena positsioonile Eesti Diviisi
Flak-Abteilung'i Untersturmführer Kõressaare rühm 2 cm
patareist. Sealt edasi Narwa poole algasid 11. SS diviisi “Nordland”
rügemendi “Norge” positsioonid. Pataljoni staap asus Olginos mõisa keldris.
45/I pataljon ründas poolkaares üle Pähklimäe. Rünnak takerdus, “jooksis
kinni”, Pähklimäe lähedal lahtisel vesisel maastikul ning paar päeva ei
saanud ründajad sealt edasi ega tagasi. Kaevuda polnud sellel maastikul
võimalik, laskemoona saadi ette tuua vaid öösiti. Vaatamata käredale külmale
polnud soomaastik täiesti külmunud ning mehed lebasid jää peal vee sees.
Kuivtoit oli kõva pakase tõttu külmunud ning ründajatel hoiti hinge sees
termostes ette saadetud kuuma veiniga. Samm sammult suruti venelasi
järgnevate päevade ohvriterohkes võitlustest ida poole. 5. (?) märtsil jõuti
välja Siivertsi surnuaiale (kindlasti ei jõutud surnuaiale ennem 3. märtsi,
mitte ilma 45/II'seta, mis tuli puhkuselt 02. ja 03. vahelisel ööl).
04., 05. või 06.03 lühendas 11. SS diviis “Nordland” sillapead Siivertsi
poolsest otsast vallutades hommikul Narwa eeslinna ja lõunapoolse osa Narwa
poolseimast, ilmselt nn. saksa surnuaiast. Umbes samaaegselt pidas 45/I
lahingut Siivertsi surnuaial ja saksa surnuaia põhjapoolse osa pärast.
Õhtuks vallutati kogu Siivertsi surnuaed kuni Narwa garnisoni surnuaiani
(?).
Viimasena, pärast piki jõe äärt kulgevate kaevikute vallutamist oli
viimaseks venelaste vastupanupunktiks 45/I lõigus asunud Põhjasõja
mälestusmärk. Selle alla olid venelased kaevanud kuulipildujate laskepesa.
Kuna arvukad ohvriterikkad rünnakud tulemusi ei andnud, toodi abiks
pioneerid leegiheitjatega, kes venelased seal ära põletasid (kas 05.03 või
06.03). Eelnevalt toimus monumendi ümbruses suur käsitsivõitlus, kus langes
palju venelasi.
2. ja 3. märtsi vahelisel ööl tuli rindele tagasi 45/II, mis võttis 457'selt
üle põhjapoolse, Vepsküla poolse poole 45/I rindelõigust. Alates Vepskülast
kuni põhja pool Siivertsi surnuaeda asunud kraavini. Niisiis oli 45/I nüüd
positsioonil üle 2 km pikkusel lõigul, mis võttis enda alla surnuaiad ja
lõppes Narwa eeslinnas.
Kogu Vepsküla-Siivertsi sillapea ulatuses alustas Eesti Diviis pealetungi
04.03.1944. 45/I lõigus jõuti jõeäärsete kaevikuteni varem kui põhjapool
asunud üksused. Arvatavasti 05.03 toimus rünnak Siivertsi surnuaiale.
6. märtsiks oli 45/I'sest järele jäänud kolme laskurkompanii asemel mehi
vaid kahe kompanii jagu. Ohvitseridest olid järele jäänud vaid pataljoni
ülem Sturmbannführer Riipalu ja 4. kompanii ülema kohusetäitja
Untersturmführer Mägi.
Koheselt alustati jõe ääres kätte võidetud positsioonide kindlustamist ning
saabus ka täiendus nii, et pataljon muutus jälle täisarvuliseks.
17.03 toimunud venelaste rünnak algas hommikul peale nende igat liiki
raskerelvade turmtulega. Tuli kestis umbes kaks tundi ja pööras kaevikud
üsna segi. Sel ajal olid kaevikutes vaid üksikud valvepostid, peajõud olid
mõnikümmend meetrit tagapool meeskonna punkrites. Kui venelased asusid
vastaskaldalt alla laskuma ning jõudsid jõe jääle, tormasid mehed oma
kohtadele. Pataljoni lõiku ründas paari diviisi jagu mehi, hiiglaslik hall
mass kattis jää. Venelaste raskerelvade tuli kandus taha poole ning
ründavale jalaväele tehti suitsukatet. Meie suurtükivägi purustas jõe jääd
ning kuulipildujad tulistasid täpselt. Venelased tõmbasid omadele, kes
taganeda proovisid, tule peale. Üksikute venelaste gruppide sissemurded
likvideeriti. Õhtuks oli endine olukord 45/I lõigus taastatud ning
venelastel jäid maha paartuhat laipa, mis jää mineku ajal purjetasid mere
poole. 45/II lõigus ei õnnestunudki jõe läänekallast sama päeva jooksul
venelastest puhastada ning seda tehti järgmisel päeval, 18.03, 45/I, 46/I ja
46/7 ning pioneeride abiga.
20. või 21. juuli läks kogu 45. rügement oma senistelt positsioonidel Narwa
jõe ääres uuele positsioonile Auvere all. 45/I sai ida poolseima lõigu
Riipalule allunud üksustest. Lõik oli 750 meetrit pikk nagu ka 45/II'l.
Pärast kaks päeva kestnud lahinguid lahkus kogu 45. rügement 25.07 öösel
kell 3 vastu 26'ndat Konju-Perjatsi kanti määratud Eesti Diviisi
kogunemiskohta. Pärast kahepäevast puhkust läks 45. rügement 28. juulil
Sinimägedesse, kus alluti 11. SS diviisile “Nordland”. Pataljonist olid
järele jäänud vaid 1., 2. ja 4. kompanii.
12.08 lahkus 45/I Sinimägedest, teadaolevalt Kurtna laagrisse, kus saadi
täienduseks värskelt mobiliseerituid, sealhulgas ka ohvitsere.
18.08 viidi 45/I veoautodel Kurtna laagrist “Kampfgruppe Vent”
koosseisus Lõuna Eestisse, Kambjast põhja poole. |
|