Esileht

Diviis

 

     20. Eesti SS Vabatahtlike Diviis

 


 

45/I pataljoni ülemateks olid Hauptsturmführer Harald Riipalu (17.02 ülendati Sturmbannführer'iks) - oli kuni 04.1944. Järgmisena tuli Hauptsturmführer Paul Maitla, kes sai 24.08.1944 Kambja lähedal haavata.
Peale teda oli pataljoni ülema kohusetäitja Hauptsturmführer Richard Riitsaar.

Esimese eshelonina alustas Neveli rindelt sõitu Eestisse 45/I. Pataljoni lihtsõduritel polnud aimugi, kuhu sõidetakse. Kui pataljoniülema mootorratas laeti raudteeplatvormile siis oletas keegi nupukam sõdur, et see pandi kindlasti nii et vedurist tulev suits sellele sõidu ajal peale ei tuleks. Sellest oletusest lähtudes võis arvata, et sõidu suund on Eesti poole. Pealelaadimine toimus 08.,09 või 10.02 Polozkis. 45 rügemendi I pataljoniga samas eshelonis sõitsid pataljoni käsutusse antud 45. rügemendi 13. kompaniist üks rühm, 45. rügemendi 14. kompaniist I rühm ja mingi osa Flak Abteilung'ist. Pealelaadimise kuupäeva ei ole õnnestunud kindlaks teha, on aga kindel et Eestisse jõuti 11.02. Üks Valgevenes Drissas täienduseks tulnud mees (Roland Maurer, kes sattus õhutõrje 3,7 cm patareisse) väidab, et eshelon Riipalu pataljoniga peatus ja võttis neid, paarikümmet täiendumeest peale 07.02 õhtul. Samas rongis on sõitnud aga mehi, kes on kindlad et sõit ei kestnud üle ühe öö. Järelikult pidi Polzkist sõitma hakatama 10.02.
11.02 hommikuks oli eshelon Valgas. Kas Valgas või kusagil Valga ja Tartu vahel võeti rongi peale 45/I'le täienduseks mõeldud 200 1925. aastakäigu mobiliseeritut. Ennelõunal jõuti Tartusse, kus üksused võeti rongilt maha edasisaatmiseks Peipsi ja Lämmijärve äärde. Sama päeva varahommikul olid venelased vallutanud Piirisaare ning oli selge, et nad proovivad sealt varsti järve läänekaldale tungida. Vallutatud Piirisaarel mõrvasid venelased seal kõik leitud elanikud, võllana kasutasid punasõdurid kaevuvinna.
Esimesena lahkus Tartust koos pataljoni ülem Riipaluga jalgsimarsil 4. kompanii. Öösel jõudsid 4. kompaniile järele veoautod. Tee, mis oli täis tuisanud, oli vahepeal puhastatud. 45. rügemendi laskurkompaniid (1. - 3.) aga lahkusid Tartust jalgsimarsil alles öösel vastu 12'ndat ning tegid öösel peatuse Võnnus.
Järgmiseks hommikuks, 12.02, jõudis 45/4. kompanii Mehikoormasse, kus saadi käsk asuda kaitsele. 45/4. kompanii võitlejad jätsid 2 raskekuulipildujat tuletorni juurde varupositsioonile ning ülejäänud relvad viisid nad üle järve Kozakovtsõ ja teiste vene külade ette nõrgalt mehitatud sakslaste sillapeale. Varsti pärast positsioonile asumist ründasid venelased suurte jõududega 4. kompanii positsioone, rünnak kestis järjest 10 tundi. Toetuseks oli 45/4. kompaniile paar 2 cm õhutõrjekahurit ning Mehikoormas paiknenud 42. Politseipataljoni 2. kompanii, mille põhiülesandeks oli senini olnud õhkida jäävabaks veeriba piki Lämmijärve ning paigaldada traattõkkeid. Õhtuhämaruses tulid viimased ründajate ahelikud, mis koosnesid naistest. Ilmselt oli ründava vene üksuse mehed päeva jooksul otsa saanud. Sellega oli Mehikoormas kord põhiliselt 45/4. kompanii poolt jalule seatud ning terve vene diviis hävitatud.
Järgmisel keskpäeval, 13.02, viidi 4. kompanii veoautodel Meerapalusse. Juba pärastlõunal olid väiksemad venelaste üksused tulnud järve läänekaldale,kus kompasid arglikult meie jõudusid. Näiteks olid kuus 45/4. kompanii raskekuulipildurit kompanii suuruse venelaste üksusega tulevahetusse sattunud, jutustas Grenadier Heino Tammemäe, ning nad pidid tegelikust suurema üksuse mulje jätmiseks mõnda aega jooksma pikki vahemaid, et erinevatest kohtadest üksikuid laske tulistada. Ühele rühma liikmetest, kes saadeti abi kutsuma, öeldi et abi pole kuskilt võtta. Sellele päevale järgnenud ööl, 13. vastu 14'ndat, vallutasid venelased kella 4 paiku Meerapalu ja Pedaspää. Rannakülasid kaitsma pidanud saksa õhutõrjeüksus oli venelaste rünnaku alguses jalga lasknud ning jätnud venelastele kõik kaheksa kahurit. Esimeseks tõkkeks oli vaenlasele 2 km lõuna pool, Saksa talu juures olnud 33. Politseipataljoni 2. kompanii. Pisut hiljem, samuti 14.02 varahommikul, jõudsid kohale jalgsi tulnud 45/I laskurkompaniid (Tartust Meerapallu oli 80 km). 45/4. kompanii meestele oli suureks kergenduseks kui nad kuulsid lähenevat rasket marsisammu ning said teada, et lõpuks saabuvad kauaoodatud kolm laskurkompaniid. Eelmise päeva, 13.02 õhtul, olid end positsioonile seadnud Eesti Diviisi õhutõrjekahurid ning 3,7 cm Flak'id küttisid nüüd edukalt Piirisaarelt Meerapalusse varustust vedavaid venelaste regesid.
45. rügemendi 1., 2. ja 3. kompanii paigutati Meerapalu juures positsioonidele, kus olid juba ees  ootamas 45/4. kompanii ning senini Meerapalus rindel olnud 33. Eesti Politseipataljoni 2. kompanii, 42. Eesti Politseipataljoni 2. kompanii leitnant Arnold Pesti juhtimisel, Omakaitse üksused ning üks saksa õhutõrjepatarei. 45. rügemendi 1., 2. ja 3.kompanii paigutati nii, et venelaste võimalikud edasitungimise suunad said riivistatud. Selleks kulus 14.02.
15.02 varahommikul, pisut ennem kui pidi algama rünnak, valmistasid venelased üllatuse. Nad ründasid ise riivistusüksusi Meerapalust läänes. Õhutõrjekahurid hävitasid pealetungijad ilma, et rünnakuvalmis grenaderid saanuks sekkuda. Kuid samal ajal vallutas venelaste umbes pataljonisuurune üksus Jõepera küla. Seega tuli alustada võitlust kahes rindelõigus. Pataljoni ülem Riipalu saatis Jõeperasse kiirmarsil 45/1. kompanii. Kell 8 alustas see rünnakut põhjast, toetatuna Eesti Diviisi õhutõrjekahurite tulest. Peagi alustas rünnakut lõunast 11. Ida-Preisi diviisi väike, kuid kõrge moraaliga üksus ning pisut peale kella 9't olid probleemid Jõeperas lahendatud. Samal ajal puhastas 45/2. kompanii Saksa talu lähedal Meerapalu esise metsa venelastest ning positsioonidele asuti otse asula ette. Jõeperast saabus tagasi 45/1. kompanii, samuti tuli üldrünnaku lähtepositsioonile 11. Ida-Preisi diviisi Jõepera lahingus osalenud grupp. Rünnakuks olid valmis ka Eesti Politseipataljonide ning Omakaitse osad. Kell 12.55 ründasid Stukad Meerapalu. Kell 13.25 algas üldrünnak Meerapalule ja Pedaspääle, mida kombineeritud rünnakus toetasid veel kord 21 Stukat. Kella 17'neks hävitati vaenlane Meerapalus, pisut hiljem langes ka Pedaspää. Venelased olid Peipsi läänekaldalt minema löödud ning Eesti Diviis oli löönud esimese lahingu kodumaa pinnal! (Teistel andmetel vallutati Pedaspää alles 16.02 hommikuks).
Riipalu komandopunkt asus Mehikoorma ja Meerapalu lahingute ajal Saksa talus. Nende lahingute tulemusena kaotas Eesti Diviis 9 meest langenutena ja üle 30 haavatutena. Omakaitse ja Politseipataljonide haudade rida kujunes märksa pikemaks. Üks langenuist oli 33. Eesti Politseipataljoni 2. kompanii ülem A.Nordmaa.
Kõik venelaste poolt vallutatud rannakülad vabastati põhiliselt eesti üksuste poolt, kuid saksa ülemjuhatus teatas, et “kaks päeva kestnud lahingute tulemusena murti täna Peipsi rannikul Meerapalus üle Peipsi Eesti pinnale tunginud punaväe üksuste viimane vastupanu. Koos meie grenaderidega võitlesid ka mõned eesti üksused”.
Sakslased said tervelt tagasi oma kõik oma 8 õhutõrjekahurit, lisaks saadi veel venelastelt sõjasaagiks 16 mitmesugust kahurit, 24 raskekuulipildujat ning hulgaliselt püsse ja sidevahendeid.
Järgmisel hommikul, 16.02, viidi 45/I veoautodega Tartusse, motoriseeritud Eesti Diviisi õhutõrje ja tankitõrje üksused aga sõitsid Jõhvi kaudu Narwa rindele. 45/I pataljonile järgnesid kaks või kolm päeva puhkust Tartus, kus pataljon oli majutatud Treffneri gümnaasiumisse. Tartust sõideti veoautodel läbi Mustvee Toila metsalaagrisse, kuhu jõuti 20.02 õhtul. Alles Toilas jaotati 200 täienduseks tulnud meest pataljonis laiali. Vist märtsi teisel poolel sai 45/I täienduseks pärast Sirgala lahingut likvideeritud Fischeri pataljoni mehi.
Alates 21./22.02 vahelisest ööst asus 45/I Olgino mõisa ja Peeterristi ruumis, kust 24.02 asuti lähtepositsioonile Narwa-Tallinn maanteest pisut põhja pool. Sealt alustati liikumist jõe suunas. 45/I vahetas välja seni selles lõigus rindel olnud 45/II, mis oli selleks ajaks jõudnud tagasi lähtealusele, kust mõne päeva eest rünnakuid alustati. Selja taha jäi Tallinn-Narwa maantee, kust oli vaenlaseni umbes 1 km. Ülevõetud rindelõik algas Vaasa ja Vepsküla vaheliselt alalt ja ulatus kuni Narwa linnast umbes  kolmveerand kilomeetri kaugusele. Sinna, ühe purustatud talu hoovi, tuli lõunapoolseima Eesti Diviisi üksusena positsioonile Eesti Diviisi Flak-Abteilung'i Untersturmführer Kõressaare rühm 2 cm patareist. Sealt edasi Narwa poole algasid 11. SS diviisi “Nordland” rügemendi “Norge” positsioonid. Pataljoni staap asus Olginos mõisa keldris.
45/I pataljon ründas poolkaares üle Pähklimäe. Rünnak takerdus, “jooksis kinni”, Pähklimäe lähedal lahtisel vesisel maastikul ning paar päeva ei saanud ründajad sealt edasi ega tagasi. Kaevuda polnud sellel maastikul võimalik, laskemoona saadi ette tuua vaid öösiti. Vaatamata käredale külmale polnud soomaastik täiesti külmunud ning mehed lebasid jää peal vee sees. Kuivtoit oli kõva pakase tõttu külmunud ning ründajatel hoiti hinge sees termostes ette saadetud kuuma veiniga. Samm sammult suruti venelasi järgnevate päevade ohvriterohkes võitlustest ida poole. 5. (?) märtsil jõuti välja Siivertsi surnuaiale (kindlasti ei jõutud surnuaiale ennem 3. märtsi, mitte ilma 45/II'seta, mis tuli puhkuselt 02. ja 03. vahelisel ööl).
04., 05. või 06.03 lühendas 11. SS diviis “Nordland” sillapead Siivertsi poolsest otsast vallutades hommikul Narwa eeslinna ja lõunapoolse osa Narwa poolseimast, ilmselt nn. saksa surnuaiast. Umbes samaaegselt pidas 45/I lahingut Siivertsi surnuaial ja saksa surnuaia põhjapoolse osa pärast. Õhtuks vallutati kogu Siivertsi surnuaed kuni Narwa garnisoni surnuaiani (?).
Viimasena, pärast piki jõe äärt kulgevate kaevikute vallutamist oli viimaseks venelaste vastupanupunktiks 45/I lõigus asunud Põhjasõja mälestusmärk. Selle alla olid venelased kaevanud kuulipildujate laskepesa. Kuna arvukad ohvriterikkad rünnakud tulemusi ei andnud, toodi abiks pioneerid leegiheitjatega, kes venelased seal ära põletasid (kas 05.03 või 06.03). Eelnevalt toimus monumendi ümbruses suur käsitsivõitlus, kus langes palju venelasi.
2. ja 3. märtsi vahelisel ööl tuli rindele tagasi 45/II, mis võttis 457'selt üle põhjapoolse, Vepsküla poolse poole 45/I rindelõigust. Alates Vepskülast kuni põhja pool Siivertsi surnuaeda asunud kraavini. Niisiis oli 45/I nüüd positsioonil üle 2 km pikkusel lõigul, mis võttis enda alla surnuaiad ja lõppes Narwa eeslinnas.
Kogu Vepsküla-Siivertsi sillapea ulatuses alustas Eesti Diviis pealetungi 04.03.1944. 45/I lõigus jõuti jõeäärsete kaevikuteni varem kui põhjapool asunud üksused. Arvatavasti 05.03 toimus rünnak Siivertsi surnuaiale.
6. märtsiks oli 45/I'sest järele jäänud kolme laskurkompanii asemel mehi vaid kahe kompanii jagu. Ohvitseridest olid järele jäänud vaid pataljoni ülem Sturmbannführer Riipalu ja 4. kompanii ülema kohusetäitja Untersturmführer Mägi.
Koheselt alustati jõe ääres kätte võidetud positsioonide kindlustamist ning saabus ka täiendus nii, et pataljon muutus jälle täisarvuliseks.
17.03 toimunud venelaste rünnak algas hommikul peale nende igat liiki raskerelvade turmtulega. Tuli kestis umbes kaks tundi ja pööras kaevikud üsna segi. Sel ajal olid kaevikutes vaid üksikud valvepostid, peajõud olid mõnikümmend meetrit tagapool meeskonna punkrites. Kui venelased asusid vastaskaldalt alla laskuma ning jõudsid jõe jääle, tormasid mehed oma kohtadele. Pataljoni lõiku ründas paari diviisi jagu mehi, hiiglaslik hall mass kattis jää. Venelaste raskerelvade tuli kandus taha poole ning ründavale jalaväele tehti suitsukatet. Meie suurtükivägi purustas jõe jääd ning kuulipildujad tulistasid täpselt. Venelased tõmbasid omadele, kes taganeda proovisid, tule peale. Üksikute venelaste gruppide sissemurded likvideeriti. Õhtuks oli endine olukord 45/I lõigus taastatud ning venelastel jäid maha paartuhat laipa, mis jää mineku ajal purjetasid mere poole. 45/II lõigus ei õnnestunudki jõe läänekallast sama päeva jooksul venelastest puhastada ning seda tehti järgmisel päeval, 18.03, 45/I, 46/I ja 46/7 ning pioneeride abiga.
20. või 21. juuli läks kogu 45. rügement oma senistelt positsioonidel Narwa jõe ääres uuele positsioonile Auvere all. 45/I sai ida poolseima lõigu Riipalule allunud üksustest. Lõik oli 750 meetrit pikk nagu ka 45/II'l. Pärast kaks päeva kestnud lahinguid lahkus kogu 45. rügement 25.07 öösel kell 3 vastu 26'ndat Konju-Perjatsi kanti määratud Eesti Diviisi kogunemiskohta. Pärast kahepäevast puhkust läks 45. rügement 28. juulil Sinimägedesse, kus alluti 11. SS diviisile “Nordland”. Pataljonist olid järele jäänud vaid 1., 2. ja 4. kompanii.
12.08 lahkus 45/I Sinimägedest, teadaolevalt Kurtna laagrisse, kus saadi täienduseks värskelt mobiliseerituid, sealhulgas ka ohvitsere.
18.08 viidi 45/I veoautodel Kurtna laagrist “Kampfgruppe Vent” koosseisus Lõuna Eestisse, Kambjast põhja poole.

 
     
  1. kompanii  
  2. kompanii  
  3. kompanii  
  4. kompanii (raske)