45/II pataljoni ülemateks olid Sturmbannführer Elmar Lang (hukkus 11.03.1944 Vepskülas koos Kaarheidiga). Peale teda asus pataljoniülema kohale Hauptsturmführer Ludvig Triik ning alates 24/25 juulist Hauptsturmführer Erik Kiisk. Pataljoni adjutant oli Untersturmführer Hermann Hufnagel.

45/II saabus Eestisse 11. või 12. veebruaril 1944. Mahalaadimine toimus Kohtla jaamas, kust mindi ööbima Valaste külla. Järgmine öö veedeti Uikkalas ning sealt mindi Toila metsalaagrisse, kus saadi täiendust. 19.02.1944 hommikul viidi osa pataljonist autodel ning osa marssis jalgsi Peeterristini. Sealt edasi marsiti Olginosse, kus pärast 3-4 tunnist puhkust alustati liikumist Narwa jõe suunas. 45/II pidi venelastest puhastama 4 km pikkuse ala Narwa jõe läänekaldal – alates Vaasa ja Vepsküla vaheliselt alalt kuni Narwa eeslinnani. Selles lõigus olid venelased hõivanud maa alasid, mis ulatusid mõnes kohas kuni Pähklimäe jooneni.
45/II 'st põhja poolsele lõigule tuli samaaegselt, 19./20.02 vahelisel ööl, 46/I. 45/II'st lõuna pool, umbes kolmveerand kilomeetrit Narwa linnast põhja ja lääne pool, kaitsesid Narwa linna 11. SS diviisi “Nordland” rügemendi “Norge” võitlejad.
20. veebruaril, st. esimesel rünnakupäeval, olevat 45/II pataljoni osad jõudnud mõnedes lõikudes raskes võitluses Narwa-Narwa Jõesuu maanteeni. Kuna norrakate rünnak ei andnud samal ajal sama häid tulemusi kästi pataljonil taganeda tunduvalt lääne poole. Järgmistel katsetel ei andnud rünnak enam häid tulemusi ning lõpetati 21. veebruaril.
22.02 oli 45/II rindelõigus vaikus. 23.02 ründas seni Olgionos varus olnud 45/5 Vepsküla kohal. 5. kompanii jõudis ilma olulist vastupanu kohtamata 100 – 200 meetri kaugusele Narwa-Narwa Jõesuu maanteest ning siis kästi kompaniil meestele teadmata põhjusel rünnak lõpetada ning tõmbuda tagasi algsele lähtepositsioonile Olginos. Tagasiteel kohtasid 5. kompanii võitlejad venelasi tagapool, läänepool endast. Tõenäoliselt oli samaaegselt 5. kompanii tiibadel paiknenud üksustel vähem õnne olnud ning see oli ilmselt nii tagasitõmbumise käsu kui ka venelaste 5. kompanii seljataha valgumise põhjuseks. Lõuna pool Vepsküla maanina 45/II sel päeval rünnakuid ei sooritanud. Kolm päeva kestnud rünnakutes kaotas 45/II 100 – 150 meest, neist 7 ohvitseri. 24.02 vahetas 45/I välja raskeid kaotusi kandnud 45/II, mis läks Sininõmmele või Olginosse puhkusele.
02./03.03 vahelisel ööl tuli 45/II tagasi rindele ja võttis 45/I'selt tagasi põhja poolsema, Vepsküla poolsema poole oma endisest rindelõigust. Rindelõigu lõuna poolsemaks piiriks oli Siivertsi küla lõunaserval, surnuaia põhjapoolse serva taga jõkke suubuv sügav kraav. Kraavist lõuna pool, surnuaedade aladel kulges 45/I positsioon. Kumbagi pataljoni lõik oli 2 km pikk.
04.03 alustati 45/II lõigus rünnakuga kusjuures 45/II lõiku tuli abiks kogu 46/II. Siivertsi küla kohal ründasid 46/8 osad ja likvideerisid 6. märtsiks kella 23.40'ks võib olla, et viimase venelaste tugipunkti Narwa jõe läänekaldal. Mingil päeval oli 45/II lõigus ka 46/1 või vähemalt osa sellest, nimelt Unterscharführer Nugiseksi kokkukuivanud rühm. Nugiseks mäletab, et nad ei rünnanud selles lõigus vaid, et nad olid positsioonil jõe läänekaldal olnud venelaste vastas eesmärgiga takistada neil lääne poole liikumist. Ta nägi oma lõigust leegiheitjatega ausamba all asunud venelaste kuulipilduja pesa hävitamise operatsiooni.
08.03 pärast kella kolme öösel toimus venelaste rünnak 45/5 lõigus. Rünnak vaibus kui väljas valgenes, läänekaldale õnnestus astuda väidetavalt vaid ühel venelasel.
11.03 korraldasid venelased rünnaku, Vepskülas õnnestus ligi pataljoni suurusel üksusel teostada sissemurre 45/II lõigus. Vähemalt 5. kompanii lõigus sellel päeval venelased ei rünnanud kuid teistes lõikudes oli pataljonil sel päeval märkimisväärseid kaotusi. Ühe mürsu tabamusest langesid pataljoni ülem Sturmbannführer Lang ja 46/2 ülem Hauptsturmführer Kaarheit.
17.03 hommikul ründasid venelased suitsukatte varjus vist kogu Eesti Diviisi lõigus – Kudrukülast kuni Narwani. Vepsküla maaninal õnnestus neil ühe 45/II pataljoni (?) kompanii lõigus kanda kinnitada. Selle kompanii ülem oli Eduard Karulin ning enamus selle kompanii mehi läks kaduma. Arvatavasti võtsid venelased nad vangi ja viisid üle jõe Venemaale. Kaduma läinud kompanii asemele tuli formeerimisel olnud 46/7. Pärastlõunal alustasid Vepsküla maaninal kanda kinnitanud venelased rünnakut kuid selle likvideeris suurtükivägi ilma jalaväe sekkumiseta. Varsti ründasid venelased uuesti. Narwa-Narwa Jõesuu maantee ääres olnud Tiger tank, mis asus Narwa-Narwa Jõesuu maanteest paarsada meetrit jõe pool ja millel oli oluline roll Vepsküla sillapea likvideerimise ajal kuu alguses, käis koos Vepsküla varemetega mitmeid kordi jälle käest kätte. 46/7 surus venelasi jõe poole põhja poolt ning samaaegselt tegi sedasama pioneerkompanii lõuna poolt. Ööseks vaibus lahing. Venelastel tuli öö jooksul täiendust, kuid sellest hoolimata likvideeris 45/II nende sillapea järgmisel päeval 46/I ja 45/I abiga. Kuni 24.06 oli Narwa rindel positsioonisõda ilma suurte pealetungimise katseteta.
20. või 21. juuli läks kogu 45. rügement uuele positsioonile Auvere alla. 45/II kaitsta jäi 750 meetrit pikk rindelõik 20. füsilieerpataljoni ja 45/I vahel. Pärast 24. ja 25. juulil kestnud Auvere lahingut lahkus 45. rügement  25.07 öösel vastu 26'ndat kell 3 Konju-Perjatsi ruumi, mis oli määratud Eesti Diviisi kogunemiskohaks. Sealt läks 45. rügement pärast kahepäevast puhkust võitlustesse Sinimägedesse, kuhu 45/II jäi 11. SS diviisi “Nordland” alluvuses ka pärast 45/I lahkumist Sinimägedest.
Hiljem tuli 45/II sealt rindele Krivasohu Konsu kraavi lähedale. 45/II oli üks mitmest üksusest, mis hakkasid Krivasoost taganema 18.09 öösel vastu 19.09. Taganeti Kuremäe-Jõuga-Iisaku-Tudulinna-Rakke ning 21.09 jõuti Porkuni. Venelaste autode liikumist nähti ning pataljon möödus Porkunist põhja poolt. Eemalt nähti päeval alanud Porkuni lahingut. Samal, 21.09, õhtul mindi üle Tartu raudtee ning samal õhtul ütles pataljoni ülem Hauptsturmführer Kiisk oma lähikondlastele, et läheb nüüd minema. Järgmise paari päeva jooksul lagunes pataljon.