|
45. Eesti SS rügemendi
koosseisu kuulusid 3 pataljoni ja 3 otse rügemendile alluvat kompaniid.
Kolmes pataljonis oli kokku 12 kompaniid (igas pataljonis 4) ja otse
rügemendile allusid 13. kompanii (jalaväe-saatekahurid), 14. kompanii
(tankitõrje) ja 15. kompanii (pioneer).
45. Eesti SS rügemendi ülemateks olid:
Obersturmbannführer Paul Vent - oli sellel kohal kuni
aprillini 1944 ning siis viidi üle juhtima 47. Eesti SS rügementi. Peale
teda sai rügemendi ülemaks Sturmbannführer Harald Riipalu -
25. juulil 1944 ülendati ta Obersturmbannführer'iks.
Rügemendi adjutandid olid
Obersturmführer Bernhard Langhorst ja koos Riipalu saamisega
rügemendi ülemaks tuli adjutandiks Obersturmführer Schmidt.
Käsundusohvitserid olid -
Untersturmführer Edgar Künnis, Untersturmführer Oskar
Laid, Obersturmführer Artur Adoson (01.03.1944 - 09.1944)
ning peale teda tuli 47. Eesti SS rügemendi käsundusohvitseri kohalt
Obersturmführer Endel Karmo.
Sideülem oli Obersturmführer
Feliks Antje.
Rügemendi staap asus Peeterristil ja
ette nihutatud juhtimispunkt Olginos. 12. veebruaril 1944 jõudis
Kirde-Eestisse rügemendi 2. pataljon. 19./20. veebruari ööl asus pataljon
Olginos lähtepositsioonile ning alustas liikumist ida suunas eesmärgiga
vallutada venelastelt 4 km pikkune lõik alates Vaasa ja Vepsküla vaheliselt
alalt kuni Narwa põhjapoolse eeslinnani. Selles lõigus olid venelased kanda
kinnitanud Narwa-Tallinn ja Narwa-Narwa Jõesuu maantee vahelisel alal. 24.
veebruaril tuli samale rindelõigule esimese Eesti diviisi üksusena Eestisse
jõudnud ning Mehikoormas ja Meerapalu all võidelnud 45/I, vahetades välja
20. kuni 24. veebruarini kestnud rünnakutes kaotusi kandnud 45/II. 2./3.
märtsi ööl tuli 45/II rindele tagasi ja võttis 45/I üle põhjapoolse,
Vepsküla poolse poole rindelõigust.
Tõrjuti venelaste rünnakud 8. märtsil, 11. märtsil ja
17. - 18. märtsini, mis
oli ühtlasi venelaste viimane kevadine suurem rünnak Eesti Diviisi lõigus.
Järgnes rahulik kevad ja suvi kuni 24. juulini.
20. juulil loovutas 45. rügement oma senised positsioonid Narwa jõe ääres
111. julgestusrügemendile ning läks Auvere alla uuele 1,5 km pikkusele
rindelõigule rindega lõunasse takistamaks venelaste läbimurret Krivasoost
Auvere peale ning vahetades Auvere alt välja seal kaitsel olnud 26. diviisi
osad.
Umbes alljärgnevalt on kirjeldanud Auvere sündmusi Auvere kaitsnud
võitlusgrupi ülem Harald Riipalu ise - Auvere alla rindele minnes oli 45.
rügemendis 1700 meest. Kumbki pataljon sai 750 meetri pikkuse rindelõigu.
Kokku oli Riipalule allunud võitlusgrupi kaitsta olnud lõigu pikkuseks 3 km.
Parempoolses osas - Lipsu, Parkoja ja Auvere külade kohal oli rindejoon
pehmel soisel pinnasel. Seal puudusid kaevikud ja kaitseks oli ehitatud
paari meetri paksune pallisaad. 45/II ees lookles loodusliku kaitsena Kilgi
oja (Auvere lahingus vajusid Kilgi oja ees vene tankid pehmesse pinnasesse,
kus suurtükid ja lennukid nad varsti hävitasid). Vasak pool rindelõigust
ligines Auvere külale ning siirdus Vana- ja Uuemõisa kohal kindlale
põllumaale. Sinna olid ehitatud täisprofiilkaevikud ning tagalaga ühenduseks
vajalikud ühenduskraavid. Kaitsjate üldarv oli 3000 meest. Võitlejad olid
koondatud viide pataljoni-gruppi ning kuude eriülesannetega kompaniisse. 45.
rügemendi käsutusse anti ja paigutati rügemendist läände 1,5 km pikkusele
lõigule 20. füsilieerpataljon (endine pataljon "Narwa"). Abiks anti veel
kaks saksa rünnakpioneeride kompaniid, üks kompanii Panther tanke ja kolm
uduheitjat. Korpuse suurtükiväe ülem oli lubanud anda vajadusel kogu Narwa
rindel oleva suurtükiväega tuletoetust. Sellel suhteliselt kitsal maa-alal
Soome lahe ja Krivasoo koti põhjapoolse külje vahel asus 5
suurtükiväerügementi ja suur hulk rannakaitse patareisid! Abiks Riipalu
võitlusgrupile tuli veel 46/II pataljoni varus olnud
46/7. kompanii. Lühike rindelõik võimaldas enamiku meeste
varupositsioonidele paigutamist. Varuna loodi teine ja kolmas kaitsejoon.
Nagu hiljem selgus oli just selline lahendus Auvere lahingu otsustavaks
teguriks!
Lääne poolseks naabriks Riipalu võitlusgrupile oli 11. Ida-Preisi diviis
kindral-leitnant Reymanni juhtimisel. Ida poolseks naabriks 45.
rügemendile alluva Auvere-Samokrassi vahelisele lõigule tuli 47/I mis oli
allus 11. SS diviisile "Nordland" ja paiknes "Nordland" suhtes läänes.
24. ja 25. juuli toimus kaks päeva kestnud Auvere lahing. 24. juuli hommikul
kell 05.00 avasid venelased turmtule, mis kestis täpselt kella 08.00'ni.
Turmtuli kattis kogu võitlusgrupi rinde ning 11. Ida-Preisi diviisi vasaku
tiiva, kuid jättis täielikult puutumata 47/I asukoha. Järgnesid üheaegselt
venelaste õhu-, tanki- ning jalaväerünnak. Meie suurtükivägi avas ründajate
pihta väga tabava tõkketule, kuid see kestis vaid mõne minuti. Laskemoonaga
tuli olla kokkuhoidlik, kuna suur osa sellest oli seoses varem planeeritud
taandumisega Narwa rindelt suudetud juba ära vedada. Varsti sekkusid ka
saksa lennukid, toimus päris korralik õhulahing. Varsti kukkusid alla kaks
vene lennukit, üks neist langes ründajate keskele. Abiks antud kolm
uduheitjat paiknesid Auvere jaama ja Auvere-Lipsu vahelisel teel, oodates
käsku tulistamiseks. Varsti pärast lahingu algust saadeti korpusest kohale
lubatud Panther tankide kompanii, mis asus ootele Laagna-Auvere-Uuemõisa
teele. Uduheitjate ja suurtükiväe tule läbi hävitati edukalt
ootepositsioonil olnud venelaste varusid. Lõunaks loeti kokku 8 alla lastud
vene lennukit ja 17 hävitatud tanki.
Pärastlõunal loobusid venelased rohkem soomusmasinaid hävingusse saatmast,
kuid sedavõrd suurearvulisemalt ründasid nad jalaväega, millest neil puudust
ei olnud. Vene jalaväemasside hävitamiseks sekkusid nii suurtükivägi,
uduheitjad kui ka seni ootel olnud Panther tankid. suure hulga tõttu murdis
märkimisväärne osa vene jalaväest peavõitlusliinist läbi, kuid sellega oli
arvestatud. Venelaste taganemistee riivistati ning nad hävitati teise ja
kolmanda võitlusliini võitlejate poolt. Pärast seda lüüasaamist valitses
venelaste pool mitu tundi vaikus. Õhtu eel kostis Auvere-Vanamõisa kohalt
uuesti mootorimürinat ja oli märke jalaväe koondumisest. Seda ootaski
pikisilmi kogu Narwa rinde suurtükiväe ülem, kes isiklikult kogu päeva
Riipalu võitlusgrupi juures viibis. Ta koondas nimetatud kohta tugeva
suurtükitule, millele järgnes vaikus. Ennem päikeseloojangut üritas siiski
üks kompanii suurune venelaste osa 45/I ja 47/I liitekohal Kilgi oja äärsest
võsast rünnata, lootes ilmselt üllatada väsinud kaitsjaid. 47/I parempoolse
kompanii võitlejad aga olid kogu lahingu kestel olnud pealtvaatajateks. Oli
seega hästi puhanud ning ründav vene kompanii hävib 47/I grenaderide
tõkketules. See oli venelaste viimane katse 24. juulil. Öö möödub täiesti
vaikselt. Öö jooksul korrastati kaitserajatised, millest kuigi palju polnud
säilinud. 25. juuli hommikul kuuldus aga tugevat suurtükikõminat Narwa
poolt. Mõne tunni pärast saadi halbu uudiseid - venelased olid Narwa jõe
joonel 46. rügemendi positsioonidest läbi murdnud.
Auvere juures oli järgmine päev võrreldes eelmisega rahulik. Kogu päeva
jätkusid küll vene jalaväe rünnakud, kuid seda vaid kompanii suuruste
üksustega ning ilma tankide toetuseta. Kuigi juba hommikul lahkusid Riipalu
võitlusgrupi lõigust abiks olnud saksa pioneerüksused tõrjuti sellest
hoolimata venelaste rünnakud suurema vaevata. Ilmselt oli sel päeval
sooritatud venelaste rünnakute eesmärk vaid kaitsjate jõudude sidumine
Auvere all kuna otsustava tähtsusega sündmused toimusid samal päeval Narwa
jõe joonel. Seal varises 46. rügemendi kaitse päeva jooksul täielikult
kokku. Õhtuks olid venelased välja jõudnud juba Peeterristi ette, ähvardades
seega Narwa sillapea ühendusteid läbi lõigata. Muutunud olukorras otsustas
korpuse juhatus rinde tõmmata Vaivara-Sinimägede joonele.
25. juuli hilisõhtul jättis 45. rügement positisoonid Auvere all maha. 26.07
kell 03.00 lahkusid rügemendi peajõud ja 05.00 katteosad, milleks oli 46/7.
kompanii. Mindi Eesti diviisi koondumiseks ettenähtud kohta Konju-Perjatsi
ruumis.
Pärast kahe päevast puhkust läks 45. rügement 28. juulil Sinimägedesse, kus
allus 11. SS diviisile "Nordland". Vaid 45/14. kompanii saadeti kiirkorras
Sinimägedesse juba 26.07 pärastlõunal, vaid mõned tunnid pärast Konju
saabumist.
12.08 lahkus 45/I Sinimägedest Kurtna laagrisse, kus sai täiendust. 45/II
jäi mõneks ajaks Sinimägedesse 11. SS diviisi "Nordland" käsutusse ja oli
seega viimane Sinimägedes võidelnud Eesti üksus. Sinimägedest läks 45/II
rindele Krivasohu.
1944. augustis määrati Riipalu Krivasoos rindele jäänud üksuste ülemaks. 18.
augustil lahkus 45/I Kurtna laagrist "Kampfgruppe Vent" koosseisus
rindele Lõuna-Eestisse Kambja lähedale. Juba mõne päeva pärast löödi 45/I
puruks ning pataljoni osad tulid mitmes erinevas grupid Kurtnasse ja
Kuremäele. Neid liitus ka Tartu lähedal rindel olnud 46/II pataljoniga.
17. septmembri keskpäeval määrati Riipalu Kurtnas Eesti diviisi staabis
Iisaku-Pagari vahelises lõigus paiknenud järelvägede ülemaks. Samal ajal
saadetisaadeti laiali käsud, mille kohaselt Narwa rinde peajõud pidid
alustama taganemist samal õhtul pimeduse saabudes. Riipalu juhatuse all
olnud üksused määrati taandumist katma. Katteüksused hakkasid Krivasoost
taanduma 19.09 varahommikul. Üksused läksid Kurtnast
Kuremäe-Iisaku-Tudulinna teed mööda. Avinurme-Venevere-Rakke juurde mindi
tõkestama pealetungi Vägeva poolt Väike-Maarja peale.
Riipalu ise lahkus kiiresti ennem oma üksusi ning 19.09 hommikul oli ta
Eesti diviisi staabis. Augsberger määras ta taganevate maavägede ülemaks.
Riipalu aga kaotas kontakti 18.09 õhtul ja 19.09 varahommikul taanduma
hakanud vägedega, milleks olid Krivasoos rindel olnud 45/II, 47/I osad,
Sihveri pataljon, 20. füsilieerpataljon, üks saksa rügement, 45/14. kompanii
ning Emajõe rindel võidelnud 45/I väikesed osad ja 46/I riismed ning kaks
rühma 46/14. kompaniist. Suurem osa neist väeosadest jõudsid 21.09
varahommikul Rakkesse. Imekombel pääsesid mitmed üksused, mis liikusid Tudu
poolt Avinurme peale kui venelased teostasid läbimurde Avinurme juures.
Enamus neist üksustest aga jäid kotti ning läksid Ambla soodes ja rabades
laiali. Suurem osa 45/II meestest möödusid 21.09 keskpäeval Porkuni lahingut
kõrvalt vaadates sellest põhja poolt läbi Ambla soo. Kotist pääsenud väeosi
ründasid Rakke all 21.09 hommikul kell 11 edutult venelaste eelsoad. Lõuna
paiku teostasid vene lennukid Rakkele tõsise rünnaku. 22. septembri hommikul
jäeti positsioonid Rakke juures maha ja liiguti uuele kattepositsioonile
Võhmasse. 24.09 hommikul kell 7 lahkusid väeosad Suure-Kõpu eest Läti piiri
suunas.
45/I
alljuht Ülo Roorand meenutab, et alustas taganemist Kurtna mõisa lähedalt
18.09 õhtul. Tema sai koos sõbraga sakslaste (ilmselt “Nordland” diviisi)
soomusauto peale, kus oli sakslasi “Wiking” ja “SS-Polizei Division”
käelintidega. Esimese peatuse tegid nad Iisakul. Tudulinna lähedusest
jätkasid need kaks eestlast teekonda jalgsi ning läbisid Avinurme. Järgmisel
päeval kohtusid nad Ranne jaama juures Augsbergeri, Riipalu ja Adossoniga,
kes Schwimmwagen'iga seal seisid. Neil meestel polnud aimugi, kus
võiks olla 45/I. Roorand läks läbi Rakke ning ennem Paidet sai uuesti sama
soomusauto peale.
Riipalu oli jõudnud lääne poole ennem kui kott Avinurme juures sulgus.
Sellest ohust polnud Riipalu teadlik. Kotist väljajõudnutest võeti veokitelt
maha umbes 300 meest, kellest moodustati Riipalu võitlusgrupp. Riipalu ja
koos temaga taganenud mehed läksid Saksamaale läbi Läti ja Leedu maad mööda. |
|