Esileht

Diviis

 

     20. Eesti SS Vabatahtlike Diviis

 


 

45. Eesti SS rügemendi koosseisu kuulusid 3 pataljoni ja 3 otse rügemendile alluvat kompaniid. Kolmes pataljonis oli kokku 12 kompaniid (igas pataljonis 4) ja otse rügemendile allusid 13. kompanii (jalaväe-saatekahurid), 14. kompanii (tankitõrje) ja 15. kompanii (pioneer).

45. Eesti SS rügemendi ülemateks olid:
Obersturmbannführer Paul Vent - oli sellel kohal kuni aprillini 1944 ning siis viidi üle juhtima 47. Eesti SS rügementi. Peale teda sai rügemendi ülemaks Sturmbannführer Harald Riipalu - 25. juulil 1944 ülendati ta Obersturmbannführer'iks.

Rügemendi adjutandid olid Obersturmführer Bernhard Langhorst ja koos Riipalu saamisega rügemendi ülemaks tuli adjutandiks Obersturmführer Schmidt.

Käsundusohvitserid olid - Untersturmführer Edgar Künnis, Untersturmführer Oskar Laid, Obersturmführer Artur Adoson (01.03.1944 - 09.1944) ning peale teda tuli 47. Eesti SS rügemendi käsundusohvitseri kohalt Obersturmführer Endel Karmo.

Sideülem oli Obersturmführer Feliks Antje.

Rügemendi staap asus Peeterristil ja ette nihutatud juhtimispunkt Olginos. 12. veebruaril 1944 jõudis Kirde-Eestisse rügemendi 2. pataljon. 19./20. veebruari ööl asus pataljon Olginos lähtepositsioonile ning alustas liikumist ida suunas eesmärgiga vallutada venelastelt 4 km pikkune lõik alates Vaasa ja Vepsküla vaheliselt alalt kuni Narwa põhjapoolse eeslinnani. Selles lõigus olid venelased kanda kinnitanud Narwa-Tallinn ja Narwa-Narwa Jõesuu maantee vahelisel alal. 24. veebruaril tuli samale rindelõigule esimese Eesti diviisi üksusena Eestisse jõudnud ning Mehikoormas ja Meerapalu all võidelnud 45/I, vahetades välja 20. kuni 24. veebruarini kestnud rünnakutes kaotusi kandnud 45/II. 2./3. märtsi ööl tuli 45/II rindele tagasi ja võttis 45/I üle põhjapoolse, Vepsküla poolse poole rindelõigust.
Tõrjuti venelaste rünnakud 8. märtsil, 11. märtsil ja
17. - 18. märtsini, mis oli ühtlasi venelaste viimane kevadine suurem rünnak Eesti Diviisi lõigus.
Järgnes rahulik kevad ja suvi kuni 24. juulini.
20. juulil loovutas 45. rügement oma senised positsioonid Narwa jõe ääres 111. julgestusrügemendile ning läks Auvere alla uuele 1,5 km pikkusele rindelõigule rindega lõunasse takistamaks venelaste läbimurret Krivasoost Auvere peale ning vahetades Auvere alt välja seal kaitsel olnud 26. diviisi osad.
Umbes alljärgnevalt on kirjeldanud Auvere sündmusi Auvere kaitsnud võitlusgrupi ülem Harald Riipalu ise - Auvere alla rindele minnes oli 45. rügemendis 1700 meest. Kumbki pataljon sai 750 meetri pikkuse rindelõigu. Kokku oli Riipalule allunud võitlusgrupi kaitsta olnud lõigu pikkuseks 3 km. Parempoolses osas - Lipsu, Parkoja ja Auvere külade kohal oli rindejoon pehmel soisel pinnasel. Seal puudusid kaevikud ja kaitseks oli ehitatud paari meetri paksune pallisaad. 45/II ees lookles loodusliku kaitsena Kilgi oja (Auvere lahingus vajusid Kilgi oja ees vene tankid pehmesse pinnasesse, kus suurtükid ja lennukid nad varsti hävitasid). Vasak pool rindelõigust ligines Auvere külale ning siirdus Vana- ja Uuemõisa kohal kindlale põllumaale. Sinna olid ehitatud täisprofiilkaevikud ning tagalaga ühenduseks vajalikud ühenduskraavid. Kaitsjate üldarv oli 3000 meest. Võitlejad olid koondatud viide pataljoni-gruppi ning kuude eriülesannetega kompaniisse. 45. rügemendi käsutusse anti ja paigutati rügemendist läände 1,5 km pikkusele lõigule 20. füsilieerpataljon (endine pataljon "Narwa"). Abiks anti veel kaks saksa rünnakpioneeride kompaniid, üks kompanii Panther tanke ja kolm uduheitjat. Korpuse suurtükiväe ülem oli lubanud anda vajadusel kogu Narwa rindel oleva suurtükiväega tuletoetust. Sellel suhteliselt kitsal maa-alal Soome lahe ja Krivasoo koti põhjapoolse külje vahel asus 5 suurtükiväerügementi ja suur hulk rannakaitse patareisid! Abiks Riipalu võitlusgrupile tuli veel 46/II pataljoni varus olnud
46/7. kompanii. Lühike rindelõik võimaldas enamiku meeste varupositsioonidele paigutamist. Varuna loodi teine ja kolmas kaitsejoon. Nagu hiljem selgus oli just selline lahendus Auvere lahingu otsustavaks teguriks!
Lääne poolseks naabriks Riipalu võitlusgrupile oli 11. Ida-Preisi diviis kindral-leitnant Reymanni juhtimisel. Ida poolseks naabriks 45. rügemendile alluva Auvere-Samokrassi vahelisele lõigule tuli 47/I mis oli allus 11. SS diviisile "Nordland" ja paiknes "Nordland" suhtes läänes.
24. ja 25. juuli toimus kaks päeva kestnud Auvere lahing. 24. juuli hommikul kell 05.00 avasid venelased turmtule, mis kestis täpselt kella 08.00'ni. Turmtuli kattis kogu võitlusgrupi rinde ning 11. Ida-Preisi diviisi vasaku tiiva, kuid jättis täielikult puutumata 47/I asukoha. Järgnesid üheaegselt venelaste õhu-, tanki- ning jalaväerünnak. Meie suurtükivägi avas ründajate pihta väga tabava tõkketule, kuid see kestis vaid mõne minuti. Laskemoonaga tuli olla kokkuhoidlik, kuna suur osa sellest oli seoses varem planeeritud taandumisega Narwa rindelt suudetud juba ära vedada. Varsti sekkusid ka saksa lennukid, toimus päris korralik õhulahing. Varsti kukkusid alla kaks vene lennukit, üks neist langes ründajate keskele. Abiks antud kolm uduheitjat paiknesid Auvere jaama ja Auvere-Lipsu vahelisel teel, oodates käsku tulistamiseks. Varsti pärast lahingu algust saadeti korpusest kohale lubatud Panther tankide kompanii, mis asus ootele Laagna-Auvere-Uuemõisa teele. Uduheitjate ja suurtükiväe tule läbi hävitati edukalt ootepositsioonil olnud venelaste varusid. Lõunaks loeti kokku 8 alla lastud vene lennukit ja 17 hävitatud tanki.
Pärastlõunal loobusid venelased rohkem soomusmasinaid hävingusse saatmast, kuid sedavõrd suurearvulisemalt ründasid nad jalaväega, millest neil puudust ei olnud. Vene jalaväemasside hävitamiseks sekkusid nii suurtükivägi, uduheitjad kui ka seni ootel olnud Panther tankid. suure hulga tõttu murdis märkimisväärne osa vene jalaväest peavõitlusliinist läbi, kuid sellega oli arvestatud. Venelaste taganemistee riivistati ning nad hävitati teise ja kolmanda võitlusliini võitlejate poolt. Pärast seda lüüasaamist valitses venelaste pool mitu tundi vaikus. Õhtu eel kostis Auvere-Vanamõisa kohalt uuesti mootorimürinat ja oli märke jalaväe koondumisest. Seda ootaski pikisilmi  kogu Narwa rinde suurtükiväe ülem, kes isiklikult kogu päeva Riipalu võitlusgrupi juures viibis. Ta koondas nimetatud kohta tugeva suurtükitule, millele järgnes vaikus. Ennem päikeseloojangut üritas siiski üks kompanii suurune venelaste osa 45/I ja 47/I liitekohal Kilgi oja äärsest võsast rünnata, lootes ilmselt üllatada väsinud kaitsjaid. 47/I parempoolse kompanii võitlejad aga olid kogu lahingu kestel olnud pealtvaatajateks. Oli seega hästi puhanud ning ründav vene kompanii hävib 47/I grenaderide tõkketules. See oli venelaste viimane katse 24. juulil. Öö möödub täiesti vaikselt. Öö jooksul korrastati kaitserajatised, millest kuigi palju polnud säilinud. 25. juuli hommikul kuuldus aga tugevat suurtükikõminat Narwa poolt. Mõne tunni pärast saadi halbu uudiseid - venelased olid Narwa jõe joonel 46. rügemendi positsioonidest läbi murdnud.
Auvere juures oli järgmine päev võrreldes eelmisega rahulik. Kogu päeva jätkusid küll vene jalaväe rünnakud, kuid seda vaid kompanii suuruste üksustega ning ilma tankide toetuseta. Kuigi juba hommikul lahkusid Riipalu võitlusgrupi lõigust abiks olnud saksa pioneerüksused tõrjuti sellest hoolimata venelaste rünnakud suurema vaevata. Ilmselt oli sel päeval sooritatud venelaste rünnakute eesmärk vaid kaitsjate jõudude sidumine Auvere all kuna otsustava tähtsusega sündmused toimusid samal päeval Narwa jõe joonel. Seal varises 46. rügemendi kaitse päeva jooksul täielikult kokku. Õhtuks olid venelased välja jõudnud juba Peeterristi ette, ähvardades seega Narwa sillapea ühendusteid läbi lõigata. Muutunud olukorras otsustas korpuse juhatus rinde tõmmata Vaivara-Sinimägede joonele.
25. juuli hilisõhtul jättis 45. rügement positisoonid Auvere all maha. 26.07 kell 03.00 lahkusid rügemendi peajõud ja 05.00 katteosad, milleks oli 46/7. kompanii. Mindi Eesti diviisi koondumiseks ettenähtud kohta Konju-Perjatsi ruumis.
Pärast kahe päevast puhkust läks 45. rügement 28. juulil Sinimägedesse, kus allus 11. SS diviisile "Nordland". Vaid 45/14. kompanii saadeti kiirkorras Sinimägedesse juba 26.07 pärastlõunal, vaid mõned tunnid pärast Konju saabumist.
12.08 lahkus 45/I Sinimägedest Kurtna laagrisse, kus sai täiendust. 45/II jäi mõneks ajaks Sinimägedesse 11. SS diviisi "Nordland" käsutusse ja oli seega viimane Sinimägedes võidelnud Eesti üksus. Sinimägedest läks 45/II rindele Krivasohu.
1944. augustis määrati Riipalu Krivasoos rindele jäänud üksuste ülemaks. 18. augustil lahkus 45/I Kurtna laagrist "Kampfgruppe Vent" koosseisus rindele Lõuna-Eestisse Kambja lähedale. Juba mõne päeva pärast löödi 45/I puruks ning pataljoni osad tulid mitmes erinevas grupid Kurtnasse ja Kuremäele. Neid liitus ka Tartu lähedal rindel olnud 46/II pataljoniga.
17. septmembri keskpäeval määrati Riipalu Kurtnas Eesti diviisi staabis Iisaku-Pagari vahelises lõigus paiknenud järelvägede ülemaks. Samal ajal saadetisaadeti laiali käsud, mille kohaselt Narwa rinde peajõud pidid alustama taganemist samal õhtul pimeduse saabudes. Riipalu juhatuse all olnud üksused määrati taandumist katma. Katteüksused hakkasid Krivasoost taanduma 19.09 varahommikul. Üksused läksid Kurtnast Kuremäe-Iisaku-Tudulinna teed mööda. Avinurme-Venevere-Rakke juurde mindi tõkestama pealetungi Vägeva poolt Väike-Maarja peale.
Riipalu ise lahkus kiiresti ennem oma üksusi ning 19.09 hommikul oli ta Eesti diviisi staabis. Augsberger määras ta taganevate maavägede ülemaks. Riipalu aga kaotas kontakti 18.09 õhtul ja 19.09 varahommikul taanduma hakanud vägedega, milleks olid Krivasoos rindel olnud 45/II, 47/I osad, Sihveri pataljon, 20. füsilieerpataljon, üks saksa rügement, 45/14. kompanii ning Emajõe rindel võidelnud 45/I väikesed osad ja 46/I riismed ning kaks rühma 46/14. kompaniist. Suurem osa neist väeosadest jõudsid 21.09 varahommikul Rakkesse. Imekombel pääsesid mitmed üksused, mis liikusid Tudu poolt Avinurme peale kui venelased teostasid läbimurde Avinurme juures. Enamus neist üksustest aga jäid kotti ning läksid Ambla soodes ja rabades laiali. Suurem osa 45/II meestest möödusid 21.09 keskpäeval Porkuni lahingut kõrvalt vaadates sellest põhja poolt läbi Ambla soo. Kotist pääsenud väeosi ründasid Rakke all 21.09 hommikul kell 11 edutult venelaste eelsoad. Lõuna paiku teostasid vene lennukid Rakkele tõsise rünnaku. 22. septembri hommikul jäeti positsioonid Rakke juures maha ja liiguti uuele kattepositsioonile Võhmasse. 24.09 hommikul kell 7 lahkusid väeosad Suure-Kõpu eest Läti piiri suunas.
45/I alljuht Ülo Roorand meenutab, et alustas taganemist Kurtna mõisa lähedalt 18.09 õhtul. Tema sai koos sõbraga sakslaste (ilmselt “Nordland” diviisi) soomusauto peale, kus oli sakslasi “Wiking” ja “SS-Polizei Division” käelintidega. Esimese peatuse tegid nad Iisakul. Tudulinna lähedusest jätkasid need kaks eestlast teekonda jalgsi ning läbisid Avinurme. Järgmisel päeval kohtusid nad Ranne jaama juures Augsbergeri, Riipalu ja Adossoniga, kes Schwimmwagen'iga seal seisid. Neil meestel polnud aimugi, kus võiks olla 45/I. Roorand läks läbi Rakke ning ennem Paidet sai uuesti sama soomusauto peale.
Riipalu oli jõudnud lääne poole ennem kui kott Avinurme juures sulgus. Sellest ohust polnud Riipalu teadlik. Kotist väljajõudnutest võeti veokitelt maha umbes 300 meest, kellest moodustati Riipalu võitlusgrupp. Riipalu ja koos temaga taganenud mehed läksid Saksamaale läbi Läti ja Leedu maad mööda.

 
     
  45. rügemendi 1. pataljon  
  45. rügemendi 2. pataljon  
  45. rügemendi 3. pataljon  
  45. rügemendi 13. kompanii (jalaväe-saatekahurid)  
  45. rügemendi 14. kompanii (tankitõrje)  
  45. rügemendi 15. kompanii (pioneer)