Esileht

Diviis

 

     20. Eesti SS Vabatahtlike Diviis

 


 

II/46 ülemateks olid Hauptsturmführer Rudolf Bruus, kes sai 4. märtsil 1944 Vepskülas haavata. Peale teda tuli Hauptsturmführer Gustav Vainu, Hauptsturmführer Werner Müthel ning alates 1944. aasta juunist Sturmbannführer  Friedrich Kurg. Pataljoni adjutant oli Untersturmführer Friedrich Weber, kes viidi üle Alfons Rebase adjutandiks. Kurg'i ajal oli adjutandiks Untersturmführer Olaf Tammark (04.07.1944 - 23.09.1944). Käsundusohvitser oli märtsist 1944 kuni 26. juuli 1944 Untersturmführer Heino Roosaar.

Pataljon peatus Tartus, mahalaadimine toimus Oru jaamas ning pataljon majutati Toilasse. Kuigi 46/II oli kandnud Neveli all tuntavaid kaotusi ei saadud Eestisse tulles täiendust.
Nagu ülejäänudki Eesti Diviisi osad, oli ka 46/II 19.02 õhtul rindejoone taga ja valmistus asuma umbes 1,5 kuni 2 km pikkusele rindelõigule alates paarsada meetrit põhja poolt Riigiküla sillapead kuni sillapea lõunaservani. Sel õhtul ründasid venelased lahkuma valmistunud sakslasi ja ühendasid Riigiküla ning Vaasa-Vepsküla sillapead. 46/5 taastas tund aega kestnud lahingu tulemusena endise olukorra. Põhja poole Riigi sillapeast jäi veel norra või taani keelt kõnelenud meeste üksus. Lõuna pool, alates Riigi sillapea lõunaservast, algas 46/I rindelõik. Riigi sillapea kujutas endast Riigi külast pisut lõuna poole jõe kaldale lagedasse maasse kaevatud otsest kõverdatud kaevikut, mille mõlemad otsad ulatusid jõeni. Maapind oli seal künkaline ning lähedal, loode pool mäekülje sees asus staabipunker, milles oli naaberüksuse staap, 46/II staap asus Riigi küla varemetes, pataljoni ülema vaatluspunkt seal läheduses vanas küünis (või olid staap ja vaatluspunkt ühes ja samas hoones).
Ühe versiooni kohaselt alustati rünnakut Riigi sillapeale 23.02 ja vallutati 300 meetrit vaenlase kaevikut. 24.02 hommikul andis suurtükivägi sillapeale ja selle tagusele alale jõel ning teisel pool jõge võimsa tulelöögi. Turmtuli katkestati järsku ning samal hetkel alustas 20 meheline  vabatahtlikest koosnenud löögirühm 46/II'st rühmaülema Oberscharführer Männiku juhtimisel pikki venelaste kaevikut. Alguses ei võtnud rünnak vedu. Esimese tunni jooksul ründas Männiku rühm 7 korda. Abiks jäi 6 meheline granaate juurde tooma tulnud Unterscharführer Ersi rühm. Kaevikut käsigranaatidega rullides vallutas löögirühm selle 12,5 tundi kestnud võitlustes ilma omapoolsete kaotusteta. Selle eest autasustati Männikud kahe Raudristiga korraga, milline juhtum oli eestlaste seas esimene (Sinimägede lahingute eest sai mõlemad Raudristid korraga 45/4 Unterscharführer Richard Säägi). Eelnevalt oli proovinud Riigi sillapead otserünnakuga hävitada 46/2 meestest koosnenud löögirühm. See rühm hävitati  punaste poolt keset lagedat maastikku suurema vaevata.
Venelastest jäi kaevikusse maha 4 tankitõrje kahurit,
2 jalaväesaatekahurit, tankitõrjepüsse ja palju väiksemaid relvi ning neist langes 400 ja 20 võeti vangi, lisaks veel langenud kes lahingu lõppfaasis üle jõejää tagasi idakaldale üritasid joosta.
03.03 võttis 46/II'selt Riigi kaitselõigu üle Ost.Btl.660. 46/II jättis maha senise rindelõigu ning viidi veoautodel Sininõmme lähedusse. 04.03 hommikul tuli 46/II Vepsküla ja Siivertsi küla esisele maa alale 45/II lõiku nig koheselt, varahommikul kell 5.15, pärast 15 minuti pikkust ettavalmistavat tulelööki, läksid pataljoni osad rünnakule. 46/8 osi võitles Siivertsi küla kohal. Siivertsi lõigus möödusid päevad 04. kuni 06. märtsil venelasi samm-sammult jõe poole ajades, paar-kolmsada meetrit päevas. Esimene päev, 4. märtsil, enamus pataljonist ründas Vepsküla kohal. Korraga ründas osa pataljonist, osa aga oli madala männimetsaga kaetud maastikul varus, valmis kaitsma ründavate pataljoni osade tiibasid. Mõne tunni pärast vahetati osad – rünnakule läksid varemalt tiibkaitsel olnud pataljoni osad jne. 46/7 seni varus olnud Rendi rühm saadeti hommikul alanud rünnakut jätkama kell 15. Rendi rühma 29 mehest oli peagi rivis vaid paar-kolm. Oli jõutud männimetsast välja, peaaegu maanteeni mille taga paiknesid venelaste kaevikud ja jõgi. Rünnakut jätkasid appi kutsutud 46/15  (Obersturmführer Sibul) pioneerid, kusjuures nende varem kohale tulnud rühmaülem sai kergelt haavata juba ennem kui tema mehed kohalegi jõudsid.
Sama lõhkekeha kildudest sai haavata ka Unterscharführer Rent ning kergelt ka Vaikma. Nad olid varjunud viie või kuuekesi ühte mürsulehtrisse ning ootasid pioneere, kes pidid rünnakut jätkama kuna jalaväelased olid otsa saanud. Üks mürsulehtris olnud lihtsõdur sai surma ning üks lihtsõdur oli ainuke seal viibinutest, kes ei saanud üldse vigastada. Rent mäletab, et kui ta toibus siis nägi mööda jooksvaid jalgu viltides – need olid pioneerid, kes rünnakule läksid.
Pataljoni rünnakuid tagant, lääne poolt jälginud pataljoni ülem Bruus nägi kogu päeva jooksul vaid metsaga kaetud maastikku, lahingut aga mitte. Õhtul pimedas kui lahing oli lõppenud läks Hauptsturmführer Bruus koos oma kompaniiülematega eesliinile tehtud päevatööga tutvuma ning sai kohe kui pists pea binokliga vaatamiseks võsa tagant välja, kuulipilduja valangu läbi jalgade. Sama saatus tabas mõni hetk hiljem ka pioneerkompanii ülemat Obersturmführer Sibulat.
Pärast öist puhkust jätkas 46/II 05.03 hommikul rünnakut. Vist 05. või 06. märtsil oli Vepsküla ja Siivertsi surnuaia vahelisel alal kaitsel ka Unterscharführer Nugiseksi rühm 46. rügemendi 1. kompaniist.
Vepsküla vallutati 46/II poolt 06.03. Jõe ääre Siivertsi küla kohal puhastas venelastest Unterscharführer Miilenderi juhitud väike rühm 46/8'st 6. märtsi õhtul kella 23.40'ks. Siivertsi küla ja surnuaia vahel jõkke suubunud magistraalkraavi ületanud silla all olnud venelaste sidumispunktist võttis Miilender vangi ka hulga venelasi.
46/II'se ja 45/II'se põhjapoolseks naabriks oli sel ajal 46/I, mis oli positsioonile asunud jõe äärde vallutatud Vaasa küla kohal ning lõuna poolseks naabriks oli 45/I.
Kogu 46/II'st oli peale sillapeade likvideerimist järele jäänud vaid paarkümmend meest. Pataljon viidi rindelt ära Riigiküla taha Sininõmmele saama ja välja õpetama täiendust. Täienduseks olid saabunud vähese väljaõppega noored mobiliseeritud.
17. või 18.03 läks formeerimisjärgus olnud 46/7 rindele kaduma läinud Eduard Karulini kompanii asemele Vepsküla maanina lähedusse likvideerima venelaste sissemurret. Mobiliseeritud õpetati välja ja 01.05 (või paar nädalat hiljem) läks 46/II tagasi Narwa rindele. Nüüd vahetati välja 46/I, mille rindelõik algas Riigi külast pisut lõunapoole jäänud kahe saare, kas põhja- või lõunaservalt ja lõppes arvatavasti Vepsküla maanina põhjaserval (kui 46/I lõiku lõuna poole pikendatud polnud, mis pole võimatu). Igal juhul pikenes nüüd 46/II lõik põhja suunas tublisti, nimelt Riigi külast pisut põhja poole. Seda tehti kuna 46/III'nda rindelõik oli väga pikk. Nüüd jagasid 46/II ja 46/III  kaitsta oleva lõigu enam-vähem võrdselt. Juuni alguses saadi veel täiendust kuid sedakorda oli tegu 35-40 aastaste vanameestega, kellest enamik kaebas tervise üle.
Kui 47/II 20. juuli paiku 45. rügemendi positsioonid Vepsküla ja Vaasa vahel üle võttis sai 46/II endale juurde mõnisada meetrit seni 45. rügemendi kaitsta olnud lõigust kuna Sturmbannführer Rebase pataljonil oli niigi tegemist, et mehitada rindelõik, mida senini oli kaitsenud terve 45. rügement.
07.1944 asus pataljoni staabipunker Riigiküla lõigu taga. 24.07 läks 46/7, mis asus sel ajal 46/5 ja 46/6 taga varus, 45. rügemendile Auvere alla abiks. Niisiis tabas punaste suurrünnak pataljoni oludes, kus mõned päevad varem oli pataljoni kaitselõik mõnisada meetrit lõuna poole pikemaks venitatud ning eelmisel päeval oli kogu 46/7 läinud Auvere lahingusse. Pataljoni varu moodustasid seega veel vaid voorid. 25.07.1944 kell 6.00 algas venelaste rünnak 46/II ja 46/III positsioonidele. Turmtuli oli kõige ägedam ja tabavam nende pataljonide positsioonidel tänu reeturitele, kelle kaudu olid venelastel täpsed 46. rügemendi paiknemise plaanid. Turmtule tõttu lõhkesid paljud jõe läänekaldale maha pandud miinid ja rebenesid traattõkked, mis tegi üle jõe tulnud punastel kaevikuteni jõudmise lihtsamaks. Toimus lähivõitlusi, üksikud tugipunktid avaldasid kangelaslikku vastupanu tulistades jõge ületavate venelaste ujukeid. Suurem osa meestest taandus võideldes tahapoole võssa. Venelasi läks suurel hulgal pataljoni positsioonidest läbi nii, et paar kilomeetrit tagapool ründasid nad voore ja ümber pöördudes lääne ja lõuna poolt 47/II komandopunkti. 25.07 ennelõunal taganes 46/II Narwa rindelt Sininõmme-Hoovi suunas. Peeterristil kogunes lõuna paiku grupp 46/II mehi (180 meest, kelle hulgas olid Tuuling, Kurg ja Tammark) Narwa maantee ääres positsioonile. Sealt liiguti jõe poole ja suunati relvad jõe ürgoru kõrgele servale, kus liikus punaseid. Toetuseks saadi 2 tanki. Punased tulistasid kahest jõe õrgoru serval olevast talust 100 – 200 meetri kauguselt. Tankid seisid paigal ja tulistasid harva talude suunas. Punaste rünnakuhoo lõpetasid appi tulnud Stukad. Õhtul ega ööl punased enam ei rünnanud. Kogu õhtu vedasid autod saksa väeosi Narwast välja. Peeterristi kabeli juures oli punaste poolt sisse lastud Sininõmme teerist. Kabel õhiti ja vaenlase suurtükiväe tuli muutus tunduvalt ebatäpsemaks. Peatudes ühes külas selgus, et pataljonist on järel 187 meest. 6. kompaniist 6 meest, ka 5. kompanii kaotused olid olnud suured. 27.07 oli pataljon Päite mõisas, kus neid külastasid Pitka, Steiner ja Augsberger. Pitka pidas kõne. Vaenlane andis segavtuld ja kindralid heitsid põllule pikali.
28./29.07 vahetas 46/II välja saksa üksuse Krivasoos Konsu-Putki kraavi lõigus. Sohu viis Sirgalast palktee ja tee kõrvale oli ehitatud kitsarööpmeline raudtee palkidest liipritel. Soise pinnase tõttu polnud võimalik seal kaevikuid kaevata, palkidest rinne oli ehitatud sik-sak joones. Ka punkrid olid pealmaa palkehitused. Mõne päeva oli see lõik vaikne, vaid iga päev 13.00 anti lühike tulelöök. 02.08 algasid vaenlase tugevad rünnakud, ka tankidega, mida tänu soomaastikule hävitati palju. 21.08 varahommikul anti lõik üle saksa üksusele ja veoautod viisid pataljoni kiire sõiduga Tartusse. Sõideti mööda Iisaku-Lohusuu maanteed, üle Rannapungerja jõe silla.

 
     
  5. kompanii  
  6. kompanii  
  7. kompanii  
  8. kompanii (raske)