Esileht

Diviis

 

     20. Eesti SS Vabatahtlike Diviis

 


 

Pataljoniülemaks oli Arseeni Korp. Kompanii ülematest on Obersturmführer Arnold Kalle, Obersturmführer Uno Kook (võimalik, et 11. kompanii ülem) ning Untersturmführer Boris Metsoja.

Endise nimetusega Ost.Btl.660 oli veebruaris Toila metsalaagris. Pataljon võttis 03.03.1944 üle 46/II rindelõigu. Võrreldes 46/II'se 1,5 – 2 km pikkuse rindelõiguga pikenes Ost.Btl.660'ne rindelõik mõlemas suunas, kokku ligi 5 kilomeetrile. Rindelõik algas pisut põhja pool Kudruküla (vist Narwa-Jõesuu surnuaia lõunaservalt) ja lõppes Riigikülast lõuna pool (Vaasa kohal) asunud kahe saare põhja- või lõunaserval.
Pataljoni suurim lahing kevadel oli 17.03 toimunud venelaste viimase kevadise suurrünnaku tõrjumine. Pataljon arvati Eesti Diviisi koosseisu paberile 20.04 ilma, et mehed oma rindelõigust lahkunud oleksid. Sealsamas jagati meestele välja SS tunnusmärgid vormikuuele kinnitamiseks ja SS Soldbuch'id.
Vist 01.05 vahetas 46/II välja 46/III'nda lõunapoolse naabri 46/I'se. 46/II lühendas samal ajal 46/III'nda rindelõiku tunduvalt, mehitades Narwa jõe joone Riigikülast pisut põhja poole nii, et 46/II'le jäi kaitsta lõik pikkusega vist pisut alla 4 km ja 46/III'ndale 4 või pisut üle 4 km.
Venelaste suurrünnaku ajal 25.07 murdis Kudruküla kohal pataljoni suurune venelaste üksus 46/III kaevikust läbi ja kadus seljataga olevasse metsa. Pataljoni riismed taganesid Auga suunas. Sakslasest Hauptsturmführer, kes oli lahingu ajal Korbiga ja mitmete teiste eestlastega samas jõeäärses punkris, keelas taganemise. Eestlased nägid, et ainus võimalus oma elu päästmiseks on põgenemine ning nii nad ka tegid, ignoreerides “hullu” sakslase käsku (võimalik, et isegi lõid sakslase maha). Lõunaks saabus osa pataljoni riismetest Kivisaarele ja asus kaitsele Auga-Kivisaare joonele Obersturmführer Koogi juhtimisel. Sealt taganeti 26.07 kell 02.30 Oru lossi juurde, kus pidi toimuma kogunemine. Toila orgu oli pataljoni kogunemise tähistamiseks välja pandud silt “46/III” kuid sinna jõudnud pataljoni radist ei kohanud seal (ega ka hiljem mujal) oma pataljoni mehi. Lõplik kogunemine toimus Konjus. Pataljoni riismed olid kuni rinde maja jätmiseni septembris varus. Senine nimetus 46/III anti uuele, soomepoiste üksusele!

---------------------------------

Soomepoistest formeeritud 46/III ülemaks oli Hauptsturmführer Voldemar Pärlin, kes sai 2. septembril 1944 lennukipommi killust haavata ning alates sellest kuupäevast täitis pataljoniülema kohustusi Obersturmführer Karl Pärnoja.

Äsjaformeeritud pataljon koosnes põhiliselt soomepoistest ja jõudis Hauptsturmführer Pärlini juhtimisel 26.08.1944 rindele Lõuna-Eestisse. 27.08 asus pataljon kaitsele Koogi-Voldi tee joonel. Pataljon arvati Wehrmacht'i 87. diviisi Oberst Falk'i rügemendi II pataljoniks. 28.08 kuni 30.08 osales pataljon Pupastvere lahingus, kaotades 170 meest (neist 34 langenutena). 28.08 kell 11 alustati rünnakut Joora talule, see vallutati ja peatuti alles ennem Pupastveret. Pärast lühikest hingetõmmet vallutati küla kella 13'ks. 29.08 varahommikul sai pataljon oma paremale tiivale naabriteks 37. ja 38. Politseipataljonid. Alustati rünnakut Nõela ja Õvi I külale. Need vallutati keskpäevaks. 30.08 oli Emajõe põhjakallas Võrtsijärvest kuni Jänese sillani vaenlastest puhastatud ning 46/III läks Napu külla puhkusele. Pataljoni võitlejatele jagati välja 44 2. klassi Raudristi.
03.09 jäi pataljon Wehrmacht'i 207. diviisi reservi Luunja lähedale Pilka külla. Seal sai pataljon mobiliseeritud meestest täiendust. Sealsamas algasid neil 17.09 rasked lahingud. Venelaste rünnak tuli pataljonile üllatusena kuna toimunud läbimurdest pataljonile ei teatatud. Ööl vastu 23.09 kaitses pataljon Põltsamaad. 23.09 läksid pataljoni riismed (umbes 70 meest) Mõisaküla lähedal Laatres laiali.

 
     
  9. kompanii  
  10. kompanii  
  11. kompanii  
  12. kompanii (raske)