47/II (endine Ost.Btl.658) ülemaks oli Sturmbannführer Alfons Rebane, kes augustis 1944 määrati Kampfgruppe "Rebane" ülemaks. Alates sellest kuupäevast võttis pataljoniülema koha üle Hauptsturmführer Jaan Sepa.
Adjutant oli Haupsturmführer Valdur Jürissaar, kes juuli lõpul või augusti alguses viidi üle Kloogale. Käsundusohvitserideks olid Obersturmführer Oskar Haamer, Obersturmführer Arved Laasi (Tammiksaare raamatus on märgitud Harald Laasi) ning Hauptsturmführer Enn Rannik. Luuregrupi ülemaks Hans Küttim ja kuskil staabis oli Valdur Raid.
Pataljoni arst oli alates juunist või juulist 1944 Untersturmführer dr. Valdur Küng.

Formeeriti Kehras ja Anijal Feld Ersatz pataljoni juures. Enamik vanadest järele jäänud Idapataljoni võitlejatest läbi allohvitseride kooli, reakoosseis õpetati välja mobiliseeritutest. 22. või 23. juuli võttis pataljon 111. julgestusrügemendilt üle rindelõigu, mille see oli päev varem üle võtnud 45. rügemendilt.
4 km pikkust rindelõiku Narwa linnast Vepsküla maaninani, kus alates veebruarist oli kaitsel olnud terve rügement pidi nüüd kaitsma hakkama poole väiksem üksus. Vepsküla maaninale paigutati kuulipildujaid nii, et sai tulistada piki jõge Riigiküla ette. Riigiküla asus vasakpoolse naabri, 46. rügemendi lõigus. Vasakult alates paigutati kompaniid järjekorras 5., 6. ja 7. Raskekompanii raskekuulipildujate ja granaadiheitjate rühma jättis  Rebane enda, st. pataljoni staabi käsutusse. Staap asus 5. kompanii taga 400 meetri kaugusel eesliinist.
25.07 alanud rünnaku hommikul murdsid venelased Riigi- ja Kudruküla juures 46. rügemendi positsioonidest läbi ja ründasid paar kilomeetrit tagapool asunud 47/II voori. Voor lõi rünnaku tagasi ja taandus lääne poole.
46. rügemendi positsioonidest läbi tulnud venelasi liikus ka jõe poole tagasi, rünnates 47/II staapi läänest. Rünnak löödi tagasi ja Rebase komandopunkt kolis üle eesliini kaevikusse. 5. kompanii vasak tiib kaarutati tahapoole ja täiendati raskerühmadega rünnakute vastu lääne poolt. Pataljon oli nüüd kaitse kolmveerandi ringi kujuliselt – osa relvi oli suunatud jõele, osa põhja ja osa läände. Pärast kella 15 ei tulnud enam punaseid massiliselt üle jõe ja kuulipildurid küttisid jõel liikunud üksikuid paate. Põhja ja lääne suunal liikus jao ja rühmasuurusi venelaste gruppe ja nende tarvis lasi Rebane Pritska männiku küngastele panna kuulipildujad ja granaadiheitjad. Õhtul tõi Rebane ka oma komadopunkti eesliinilt raskerühmade juurde küngastele. Pritska männikus oli hilisõhtuni ka 46/14 üks rühm. Pärast kella 23 saadi käsk kell 24 alustada taandumist. Eesti Diviisil oli ette nähtud koonduda mereäärses Konju külas. 47/II kompanii ülemad said käsu jätta positsioonid maha ja koguneda kiiresti Olgino mõisa, kuhu Rebane läks oma mehi ootama. Olginosse tuli ja taganes koos Rebase pataljoniga ka 46. või 47. rügemendi 13. kompanii. Hommikul jõuti Konju külla, kus olid ees Eesti Diviisi ja rügementide staabid. Pataljon sai Konjus puhata kuni 28.07, siis allutati see SS brigaadile “Nederland” kuna nende 48. rügement “General Seyffard” oli taandumise käigus Laagna mõisa juures (Repnikul) hävitatud. Algasid lahingud Sinimägedes. 08.08, kui lahingud Sinimägedes olid muutumas positsioonisõjaks, vahetati enamik Eesti Diviisi osi Sinimägedelt välja. Mõned ED üksused paigutati Kurtna laagrisse III SS Soomuskorpuse varru. Seal 47/II ülem vahetus ning Eestis jäi pataljon kotti, löödi puruks ning suuremalt jaolt lakkas olemast.