Pataljoniülem oli Hauptsturmführer Willi Peetz ja käsundusohvitseriks Untersturmführer Jaan Kangro. Pataljonis oli 3 kompaniid, mis tegutsesid kõik eraldi Eesti Diviisi rügementide juures.

2.,3.,4. või 5. märtsil ründasid venelaste sillapead Siivertsi surnuaial 11. SS diviisi "Nordland" osad. Nad palusid appi Eesti Diviisi pioneere leegiheitjatega. Nende abil murti hilisõhtuks venelaste vastupanu. Meie pioneerid kandsid kaotusi ja täiendust toodi Toila metsalaagrist, kust saadi rühmajagu haigustest ja haavadest paranenud mehi. Täiendusi tuli ka hiljem.
Narwa rindel kohendasid pioneerid kaevikuid, ehitasid punkreid, demineerisid ja mineerisid jõe kallast ja õhkisid talvel ja kevadel jõe jääd.
Juuli lõpul 1944 koondati pioneerkompaniid pioneerpataljoniks.
Kõik kolm viieteistkümnendat kompaniid (45/15, 46/15 ja 47/15) määrati äsja loodud pataljoni numbritega 1., 2. ja 3. kompanii. Tegelikkuses ei muutunud midagi ja pioneerkompaniid jäid edasi oma rügementide juurde. Taganemisel Eestist 1944. aasta septembris jäid pioneerid viimasteks. Taganemine toimus jalgsi, varustuse jaoks olid kärud. Sakslastest koosnenud staap oli jalga lasknud varakult ning pataljoni ülema kohuseid täitis Obersturmführer Robert Telliskivi.